Vabariigi aastapäeva lähenedes jõudis meie maja õpetajate veebipostkastidesse rodu küsimusi, et nii õpilaste kui ka teiste uudishimu rahuldada nende samade tuttavate küsimustega: kas teile meeldib, mis teile meeldib ja mis ei meeldi. Tuttavat: mis teid Eestisse toob? siit ei leia (seda kuuleb tunnis), küll aga leiab parajal määral kohukesi, eestlasi ja musisid.
1. Mis oli esimene erinevus Hispaania ja Eesti vahel, mida siia tulles märkasid?
José: Kindlasti külm, sest ma olen väga tundlik inimene... Ei, see on väike nali. Tegelikult oli peamine erinevus kehakeel: ma olin väga segaduses ega saanud kunagi aru, kas inimene oli õnnelik, endast väljas; kas tal oli huvitav või igav. Naeratamisega oli ka asi pisut erinev - alguses tundsin end justkui vingete inimeste keskel oleva naiivselt naeratava nohikuna ja kõik vaatasid mind pilgul (tsiteerin): "what's so funny, yo?"
Perfecta: Inimesed.
Virginia: Vaikus. Eestlased on väga vaiksed, räägivad üsna tasaselt ja see üllatas mind. Kui ma baaris või restoranis olen, siis ma igatsen ümbritsevat müra. Mulle tundub eestlaste rääkimine pigem sosinana. Samas märkasin ka, et autojuhid on väga viisakad: ei signaalita kogu aeg ja lasevad inimesi üle tee.
Marta: Valgus. Valgus on väga teistmoodi. Esiteks juba suvel, kui ma jõudsin, sest päevad olid hiiglama pikad... ja ka praegu, talvel, sest päevad on lühikesed. Päike on väga madalal ega anna nii palju sooja ja taevasinine on teistmoodi . Küll aga on selle positiivne külg see, et suvised päikseloojangud on pikad ja imeilusad.
Ariadna: Esimene asi oli vaikus ühistransoprdis, olles harjunud Barcelona trammide ja busside käraga, siis üllatusin, et siin ei kuule isegi kärbse lendamist.
2. Mida Sa kõige rohkem siin elades igatased ja kas on miski, mida tahaksid Eestist Hispaaniasse kaasa viia?
José: Võib-olla see tundub paradoksina, aga ma igatsen vaikust, samas aga tahaksin osa vaikust Eestist Hispaaniasse viia. Oskus vaikuses olla on miski, mida ma ühelt poolt ise ei suuda, samas aga väga imetlen. Muidugi igatsen small talki ja seda, et ma ei pea kokkusaamisi nii palju planeerima, vaid saan baaris rääkida suvalise inimesega ka siis, kui see keegi purjus ei ole. Ja valgust, igatsen seda ka.
Perfecta: Päikest. Jaa, spa-d ja kohuke.
Virginia: Ma igatsen paljusid asju, kuid kui peaksin ainult ühe valima, siis valiksin valguse. Ma olen Granadast ja valgus on seal hoopis teistsugune, kõikidel asjadel on oma värv ja seda ma igatsen väga: oma kodulinna värve ja valgust. Kaasa tahaksin Hispaaniasse võtta kohukesi ja üleüldiselt piimatooteid.
Marta: Kõige rohkem igatsen turul käimist: toitu (mereande, köögivilju, jamóni ja oliive). Ma tean küll, et Eestist saab neid samuti, aga mitte nii suures valikus ja koguses nagu Hispaanias. Hispaaniasse võtaksin kahtluseta kaasa šokolaadi ja mõned õllesordid.
Ariadna: Lisaks oma poiss-sõbrale, perekonnale ja sõpradele, igatsen juba tuttavaid ja lemmikuid baare, kohvikuid ja kunstisaale, nagu ka oma lemmikõlut, mida müüakse ainult Kataloonias (Moritz). Ühtlasi igatsen ka valgust, sest olen harjunud päiksega, mis tähendab, et üsna harjumatu on, kui päeva jooksul valgust ei ole ja D-vitamiini peab hoopis sisse sööma. Eestist viskaksin kohvrisse: looduse, päikseloojangud, kastitäie kohukesi, vanalinna ja pühendumise muusikale ja teatrile. Lisaks meeldib mulle eestlaste siirus ja abivalmidus - seda poleks ka paha natuke kaasa võtta.
3. Vaba teema ehk mõni tore lugu eestlastest või Eestist
José: Kui ma veel Viljandis elasin, siis käisime ühe õpilasega koos pärast tundi õlut joomas, ja tahtsin talle hiljem öelda, et mul oli väga tore. Tavaliselt väljendame seda hispaania keeles öeldes: "Hei, me peaks seda kordama!" Tema aga vastas kohe: "Jaa, muidugi, millal? Ma olen homme kell seitse vaba, kas see sobiks?" Võib öelda, et sel nädalal jõin rohkem õlut kui algselt plaanisin...
Teine lugu on seotud ühe kolleegiga (*saladuskatte all lubab postituse avaldaja öelda, et tegu oli eestlasest kolleegiga), kellega ma ükskord telefonis rääkisin. Lõpetasin kõne hispaanlastele tavapäraselt, öeldes: "Besos!" (musid) ja äkitselt sain aru, et teiselpool toru valitses haudvaikus, mis kestis 2-3 sekundit. Hiljem arutasime, et siin võib muside saatmine kõlada justkui (tsiteerin): "Do you wanna marry me? Come on, take my hand and let's escape from this frozen land!"
Perfecta: Ma ei tea, kas see on väga naljakas, aga ükskord tahtsin kellegagi kokku saada ja ta pakkus välja, et kohtuksime õhtul. Ma siis ütlesin, et kell 22 on minu jaoks juba liiga hilja. Aga ta mõtles tegelikult hoopis kell 16 ehk siis õhtu oli tema jaoks siis, kui õues pimedaks läks. Teine naljakas asi on see, kui me koolis Laurat kallistada või musitada püüame ja ta meid kartma hakkab.
Virginia: Esimest korda poes käies oli mul ostukorv asju pungil täis. Läksin siis kassasse ja panin ostukorvi lindile. Elasin varem Serbias ja seal võttis müüja ise asjad korvist välja ja lõi läbi - ise ei pidanud midagi tegema. Tegelikult on Hispaanias ka samamoodi nagu Eestis, aga ma olin juba Serbia süsteemiga nii harjunud, et ei mõelnudki selle peale. Seega panin siis oma korvi lindile ja müüja vaatas mind, nagu ma oleks segane, aga ei öelnud midagi. Ta lihtsalt jõllitas mind, ei öelnud midagi ja mina otseloomulikult ei osanud ka midagi peale hakata. Olin väga segaduses ja mõtlesin omaette, et mida ta küll ootab. Siis aga mõistsin oma viga ja hakkasin naerma. Tema jõllitas mind edasi, ilma ühtegi näolihast liigutamata. Mind üllatas see, et ta midagi ei seletanud ja kuidagi ei reageerinud. See oli esimene kord, kui mõistsin, et eestlased on vähese jutuga.
Ariadna: Oma sünnipäeval läksin poodi ja kui maksma pidin, siis müüja küsis mult kliendikaarti. Andsin talle kliendikaardi ja kui ta selle tagasi andis, siis ütlesin: "aitäh!". Äkitselt hakkas ta plaksutama ja ütles väga kõva häälega: "Palju õnne!". Arvasin alguses, et ta üritas mu eestikeelsete pingutuste puhul õnne soovida, aga siis ütles ta inglise keeles, et soovis hoopis sünnipäeva puhul õnne. Minu jaoks oli tavalise "Tere" asemel sellise tervituse saamine väga üllatav.
Veel on minu meelest toredad eestikeelsed sõnad "tere" ja "äri". Mõlemad on Hispaanias nimed: Tere on lühend Teresast ja Ari Ariadnast. Iga kord, kui jälle kuulsin kedagi "tere" ütlemas, siis mõtlesin, et lüllap on tegu Eestis väga populaarse nimega, kuni lõpuks aru sain, et ütletegi seda tervituseks. Sama oli tunnis kui kogu aeg sõna "äri" peale reageerisin, kuni taas aru sain, et nad mitte ei hüüa mind, vaid räägivad ettevõtlusest.
PALJU KOHUKESI JA MUSISID HISPAANIA MAJA ÕPETAJATE POOLT!
Rohkem lugusid ja muljeid kuuleb otseloomulikult tunnis:
Koduleht
Kursused
Pärast mitmete kursuste juhendamist Hispaanias, pöördus ta tagasi meie naabrite juurde ja rakendas oma oskusi taas seal. Tal on kogemus eri vanusegruppide ja tasemete õpetamisega. Samuti on ta korraldanud töötubasid Venemaa õpetajatele ja osalenud õppematerjalide väljatöötamise juures.
Tore fakt: Eestisse reisis Leonardo oma ustava sõbra Potsatajaga - temaga saab tuttavaks Leonardo reisipiltide peal.
